Hiljuti sattusin ühele artiklile, kus naine kirjutab kuidas ta peale laste sündi ennast käest ära lasi ja paksuks läks. Seda oli häiriv lugeda. Häiriv ei olnud mitte see kui ta kirjeldab kuidas kahe rasedusega ta keha muutus ja 30 kilo juurde vaid see, kuhu ta sellega jäi:
“Ma olen oma välimuse pärast nii stressis, et möödub päevi, kui ma üldse peeglisse ei vaatagi. Välja minna ei taha.
Mehe ees on häbi. Mees petab, ma tean seda, aga pigistan silma kinni. Talle ei meeldi paksud, aga ta ei ütle mulle seda, sest hindab, et olen talle lapsed sünnitanud.
Suva, las petab natuke, peaasi, et õhtul koju tuleb. Senikaua mina söön, sest olen stressis.”
Jah, peale sünnitamist võid saada endale keha, mis vajab ülestöötamist ja seda on raske teha kuna väikesed nunnud punnpõsed tulevad esikohale aja, raha ja tähelepanu osas.
See ei tähenda, et sinu keha ja meel jääbki teisele kohale!
Või kuidas seda ette kujutad – kauaks sa jätad ennast hooleta? 1 kuu, 3 kuud, 6 kuud, aasta?
Või 4 aastat kuni väiksekese saad lasteaeda panna? Või 14a kuni ta on juriidiliselt vastutus-ealine. Või 18 kuni täiskasvanuks saab?
Milline ema sa oma lapsele tahad olla selle aja jooksul?
Tahad, et su lapsest tuleks paks memmekas, kes õgib kummikomme ja hakkab vingu-festivali korraldama igakord kui käsid tal arvuti tagant ära tulla ja enda toa korda teha? Või last, kes tuli oma tennise/tantsu/poksi/male trennist koju ja ei hakanud koduseid ülesandeid tegema kuna tegi need koolis ära juba sest ise tahtis? Selline laps on sinu kasvatuse tulemus.
Kui kauaks sa jätad teisele kohale inimese, kellest sõltub sinu lapse füüsiline ja vaimne areng?
Kasvatad last ju enda emotsioonidega – ta tunneb seda nii imikuna kui ka siis kui 1.klassis koolist koju tuleb. Kumba suhtumist tahad talle õpetada ja sisendada – “on nagu on ja leppime eluraskustega.(punkt)” või “Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ära astu kõrvale – astu ülesse!”
Kumba suhtumise sa annad oma lapsele eluteele kaasa?
+++
Loe ka: Miks ma olen paks – mida teha kui ma ei tea mida teha